Abstract
Tuuma siirdamise teel kloonimise efektiivsus on väga madal, sageli on elussündide osakaal alla 1%(Watanabe, 2013). Embrüonaalses arengus on väga oluline etapp doonorraku tuuma ümberprogrammeerimine, mis ei pruugi kloonimise puhul toimuda täies ulatuses. Puuduliku ümberprogrammeerimise tulemusena peetub kloonembrüote kasv erinevates arenguetappides ning lõpeb sageli loote surmaga (Chitwood jt, 2013; Graf jt, 2014).
Suurem osa probleemidest avaldub varastes arenguetappides. Kuid ka hilisemas arengus võib avalduda kõrvalekaldeid normaalsest arengust–sageli esineb kloontiinuste puhul platsentoomide suurenemist ja nende arvu vähenemist, suurenenud läbimõõduga nabanööri ja ka vasikad ise on keskmisest suuremad. Sellist nähtust nimetatakse suure järglase sündroomiks (Chitwood jt, 2013; Graf jt, 2014).